1. Enne mängu oli kõhe tunne lähiaja vormi arvestades ja kahjuks ei olnud see tunne lõppskoori arvesse võttes petlik. Mängu iseenesest alustati küll ilusti ja üllatavalt suudeti alguses mängu ohje kindlalt enda käes hoida umbes 15 minutit, paraku aga ei suudetud taas oma võimalusi ära kasutada sel ajal ja pärast tuli seda kõike rängalt kahetseda.
2. Phil Jones ei olnud veel sellise magnituudiga mänguks valmis. Esimene värav tuli suuresti just tema õnnetu tegutsemise tagajärjel ning terve mängu oli mees väga ebakindel.
3. Moyes lõikas algkoosseisus muudatuste tegemisega näppu. Paras müsteerium oli, et miks ei kasutatud Kagawat ründaja taguse mängijana, tema parimal positsioonil, peale eelmises mängis sel positsioonil hiilgamist. Lisaks oli koosseisus Ashley Young. Mis töötab, seda ei ole vaja muuta. Olen veendunud, et Januzaj Youngi asemel vasakul ääres ja Kagawa ründaja taguse mängijana oleks toiminud paremini.
4. Kõige suurem plusspunkt mängus oli nagu viimasel ajal kombeks Januzaj säramine. Isegi nii suures mängus ei kadunud mees ära, ei mingit aukartust, lihtsalt võimas!
5. Pisike plusspunkt oli ka see, et Chicharito lõi oma kaheksanda värava Chelsea vastu. Chelsea vastu õnnestub meie pisikesel “hernekesel” väga tihti värav lüüa ja erandiks ei olnud ka seekordne mäng. Kuna vorm on mehel viimasel ajal nigel olnud, siis ehk sai natukenegi enesekindlust turgutatud.
6. Vidic sai punase kaardi vea eest, mis üldjuhul oleks kollast väärinud aga ka kohtunikud on inimesed ja eksivad, pigem küsiks hoopis, et mis toimus mehe peas, kui ta nii totakat viga juba nii kui nii kaotatud mängu lõpuhetketel tegema läks, nii kogenud mehelt ootaks vähe küpsemat käitumist.
Olen 40-aastane Eesti mees, sündinud Tartus 13. märtsil 1985. Kuigi minu elu algas Tallinnas, Maakri tänaval, pean oma kodulinnaks Pärnut, sest just seal möödus suur osa minu lapsepõlvest ja noorusaastatest.
Minu elus on kolm suurt kirge: jalgpall, arvutid ja muusika. Need pole lihtsalt hobid, vaid eluviisid, mis on mind kujundanud ja inspireerinud.