Uskumatu aga tõsi,sellest ajast, kui kaks jalgpalli maailma giganti, kelledel nimeks Real Madrid ja Manchester United viimati kohtusid on möödas juba 10 aastat. Neid kohtumisi mäletan aga nii selgelt nagu oleksid mõlemad Meistrite liiga mängud eile toimunud. Tegu oli täieliku klassikaga, mille lõpp oli kahjuks United-i fännidel nukker.
Edasine on kirjeldus sellest, kuidas ma ise mõlemat mängu nägin ja mis toimus.
See kõik sai alguse 8-ndal aprillil 2003 aastal, kui United sõitis Santiago Bernabéu-le, vastakuti minna Vicente del Bosque Real Madridiga. Ootused mängu eel olid sama ülesse köetud nagu praegu. Aeg oli siis aga selline, et paraku ei olnud Eestis tol ajal jalgpalli mängude nägemine nii garanteeritud nagu praegusel ajal (vähemalt Pärnus, kus sel ajal elasin) ja paraku ei leidnudki sel päeval võimalust näha mängu otse. Sai küll mitmeid sõpru tülitatud, kel satt olemas oli aga nui neljaks, no ei näidanud kuskilt. Pettumus oli tohutu aga mis teha, tuli leppida interneti teksti teadetega, kui õigesti mäletan, siis isegi netiraadiot ei saanud siis toimima või ei leidunud ülekannet, mida kuulata oleks saannud.
Ilmselt on iga jalgpalli fänn kunagi mängu teksti teel jälginud ja teab kui võrd masendav see võib olla, eriti, kui kaotusseisus oled. Tihti on teadete vahe üle minuti ja mõte suudab miljoneid keerdkäike enne uue teate tulemist teha (taevast põrgu) ning kui see lõpuks ette kuvatav teade veel peaks halb olema, siis võib lausa hulluks minna. Just nii aga pidin ma selle esimese mängu üle elama.
12. minut, põmm, Figo, 1:0. Ei ole hullu, kogu mängu ju veel ees! 28. minut, põmm, Raúl, 2:0. Oi kurja, võõrsil väravat kiiresti, väga, väga vaja. Ootused, lootused ja siis vaheaja vile justkui külm dušš. Rahunemine ja mõte, et kui selle võõrsil värava saaks ei olekski asi ju hull.
Algab teine poolaeg, taas on lootused ülesse kruvitud. Fergie on kindlasti oma töö teinud ja nüüd ei ole aeg tagasi vaatamiseks. Aga 49. minut, ei ole veel korralikult mängu saanud sissegi elada 3:0, Raúl, no mida, kas tõesti on juba 49 minuti järel kõik selge, ei ole võimalik! Milline anti-climax ja depressioon. Siis aga 52 minut ja Ruuud van Nistelrooooooyyyy ja hetkega ei olegi asi enam lootusetu, äärmiselt raske aga mitte lootusetu, ehk õnnestub veel vahet vähendada… Paraku siiski mitte aga ei ole hullu, ees ootab ju mäng Old Traffordi nimelises kindluses. Lootus, nagu ikka, sureb teadupärast viimasena. Ja jalgpalli fännid teavad seda tõde kõige paremini, eriti United-i omad ;)
Raul on just Unitedi vastu värava löönud
Kätte jõuab 23 aprill 2013 ning otsustava mängu õhtu. Seekord on mäng õnneks telekast nähtav ja veel ka kodusel Old Traffordil ning Eesti keelse kommentaariga. Ka lootus edasisaamise osas terendab põues. Paradiis!
Mäng alagab arvatud võtmes, mõlema poolsete võimalustega. Pole küsimustki, mõlemad meeskonnad on tulnud mängule ründamise mõtetega. Tiksub mängu 12 minut, kui korraga katastroof, Ronaldo (Brašiilia fenomen) viib Real-i 1:0 ette ilusa vint palliga värava nurka. Nüüd tundub küll, et tagasiteed enam ei ole Punaste kuradite jaoks aga siis taas teeb meele vähe rõõmsamaks van the man Ruud van Nistelrooy ja enne vaheajale minekut on seis 1:1.
Algab teine poolaeg ja kohe selle alguses tambitakse United täiesti põrgu põhja. Kolm kiiret väravat 50, 52 ja 59 minutil. Esimene ja viimane taas Ronaldo poolt ja nende vahele jäänud värav, küll Iván Helguera omavärav Realile, siiski ka kõige suuremates fännides just lootusi ei kõrgenda, reaalselt asja võttes on seis lootusetu. Hoolimata kõigest sellest aga jätkab United armu andmata ründamist, just see on see hingestatus, mille pealt tuleb suurimat krediiti anda Sir Alex Fergusonile, kes on alati oma meekonna mängijatele ülimat võitluslikust sisendanud, miski ei ole enne lõppu võimatu. Enamus meeskondi oleks juba kindlasti pea kaotanud ja masendusse langenud, United aga ei tee seda ja hetkeks suudab peaaegu kõik võimalikuks taas teha. We’ll never die! 63. minutil tuleb mängu David Beckham, kes asjata aega raiskama ei hakka. Juba 71 minutil kannab töö vilja ja mees kõmmutab esimese värava, ei kusagilt mujalt kui oma kaubamärgist ehk karistuslöögist ja 85 minutil lisab lähilöögist teise värava oma nimele. Sel hetkel tekkis juba tunne, et mine sa tea, mida hullu veel juhtub ja United jätkas rünnaku laineid, korra oli väga lähedal skoorimisele Solkjaer ja kes teab mis siis juhtunuks kui see ka sisse oleks läinud, ei ole võimatu, et Reali lagunemine. Kahjuks aga kõlab mängu lõpuvile ja seda ei juhtunud.
Kokkuvõttes oli tegu ülimaid pöördkäike ja kõiksugu emotsioone pakkuva mänguga. Hoolimata kaotusest võis ka United pea püsti hoida, kuna endast oli antud absoluutne maksimum ja sel hetkel oli Real lihtsalt parem, midagi ei olnud teha. Peale mängu tõusis kogu Old Trafford püsti ja plaksutas Ronaldole, nii võimas oli tema esitus olnud. Ilus sest, mis teeb uhkeks, et ka ise olen üks Punaste kuradite seast. Respekt!
Loodetavasti on t’na algav saaga sama põnev selle vahega, et seekord väljub võitjana Manchester United!