1. Natuke alati kardan neid koondiste mängude pausi järgseid mänge ja seekord siis läkski pahasti sellega. Kahju. Arsenali vastu sai eelmises mängus tehtud suur töö ära ja kindlasti oleks pidanud ka sellest mängust kolm punkti võtma võõrsil mäng või mitte. Eriti arvestades meie kehva hooaja algust.
2. Jätkus pea igamänguline jama, et isegi lihtsamast lihtsamaid võimalusi oleme suutelised mitte ära kasutama. Eriti valus oli Rooney võimalus mängu lõpus, kus teadmata põhjusel otsustas mees värava löömise asemel hakata söötma Welbeckile. Üle mängimine oma “parimas” mahlas. Oehh… Kliinilisust on kõvasti juurde vaja!
3. Ei ole ka aru saanud, et miks Valencia praeguse väga kehva vormi tõttu ei ole võimalust antud Nanile end tõestada. Kuigi ka Nani ei ole hiljuti hiilanud on tema puhul vähemalt alati olemas ettearvamatuse faktor. Valencia puhul see puudub see hetkel täielikult.
4. Kui vahepeal tundus, et Evra on oma lohakusest tulnud vigadest lõpuks üle saanud, siis selles mängus suutis ta oma mehe taas karistuslöögi ajal lihtsalt ära kaotada, tulemuseks teine värav Cardiffile ja meile kahe punkti kaotus. Karm.
5. Moyes esines peale mängu avaldusega, et enne mängu oleks ta ühe punktiga rahul olnud aga mängu kulgu arvesse võttes ta sellega rahule ei jäänud. Siin kohal tuleks vist härrale meelde tuletada, et millist klubi ta hetkel esindab. Manchester United-i sugune klubi ei tohi ning ei saa minna just liigasse tõusnud meeskonnale vastu mentaliteediga, et viigist piisab! Isegi võõrsil mitte. See tuleks kiiremas korras endale selgeks teha.
Olen 40-aastane Eesti mees, sündinud Tartus 13. märtsil 1985. Kuigi minu elu algas Tallinnas, Maakri tänaval, pean oma kodulinnaks Pärnut, sest just seal möödus suur osa minu lapsepõlvest ja noorusaastatest.
Minu elus on kolm suurt kirge: jalgpall, arvutid ja muusika. Need pole lihtsalt hobid, vaid eluviisid, mis on mind kujundanud ja inspireerinud.