Manchester City vs Manchester United mängu eel räägiti palju vormist, vigastustest ja organisatsioonilistest probleemidest eriti Unitedi poolt samas aga Citygi oli mitte ideaalses hoos ja derbisid ei saa kunagi alahinnata autsaiderit seega lootus ikkagi oli, et United suudab vähemalt korraliku lahingu anda, kui mitte rohkemat…
Mäng kulges järgmiselt
Esimene poolaeg
- City domineeris valdavalt palliga ja ründes. United küll kaitses, aga pidev surve andis tunda. Mõned pool võimalused suudeti tekitada aga ei midagi erilist.
- Phil Foden avas skoori ~18. minutiks — City leidis loova lahenduse ja United kaitse ei reageerinud piisavalt kiiresti, jäi karistusalas unelema ja Foden sunas tsenderdusest tulnud palli peaga rahulikult võrku. Jalgpall on lihtne, kui võimalusi lahendada suudetakse!
- Peale City väravat olid Unitedil mõned momendid, kus saanuks vastata — aga puudus teravus nii rünakute tekitamises kui ka nende viimistuluses.
Teine poolaeg
- City tuli värskena välja ning kohe ~53. minutiks Haaland suurendas eduseisu. Lootus hakkas kaduma Unitedi meestest.
- Umbes 68. minutil tuli kolmas — taas Haaland, nüüd kadus viimanegi lootus. City kontrollis sündmusi, liikus palliga kindlalt, United sai vaid harva rõõmu rünnakutest, jah hetkeks viimases lootuses midagigi saada suudeti mõned suureoärased võimaused tekitada aga nende luhtumise järel oldi täiesti ideetud ja mingi hetk juba ilmselt oodati lihtsalt mängu lõppu, lootusetus.
Mida teha paremini — mida näitas United
Plussid
- Mõned üksikud mängija näitasid võitlust ja tahtmist — näiteks Kobbie Mainoo lõpuks tegi mängu, mis vääriks võimaluse andmist järgmises algkoosseisus. Inglismaal on fännid tükk aega nõudnud teda algkoosseisu aga seni ei olnud minu arust mees näidanud üheski eelnevas mängus midagi mille põhjal peaks järgmine mäng talle võimalust esimeeskonnas mängimiseks andma. Seekord aga lülitus mängu täitsa teravalt ja tegi nii mõnegi natukenegi rõõmu tekitava liigutuse.
- Ründes suudeti võimalusi luua (jah, peamiselt siis kui City oli juba turvalises eduseisus) aga vana hea mitte ära löömise kummitus oli endiselt kohal (palju nõmedam kummitus kui Casper, mine ära).
Miinused
- Kaitsestruktuur oli ebakindel — jääti liiga palju ruumi Cityle ja ise rünnakutel ei suudetud õiget teravust ülesse leida.
- Puudus organiseeritus rünnakul — sest agressiivsem press või palliga liikumine ei toiminud korralikult. Üksikud võimalused jäid nagu mainitud kasutamata.
- Moraal ja enesekindlus, mis hooaja algul ülesmäge näis minevat laskus taas sügavustesse — kui City esimeste väravate järel hoog üles sai, siis United ei leidnud enam oma rütmi.
Tulemuse tähendus ja edasivaade
- See kaotus on tõsine tagasilöök — mitte ainult punktide mõttes, vaid psühholoogiliselt: derbi mäng on alati oluline, ja 3-0 on selge signaal, et midagi peab muutuma. Loomulikult oli enne mängu teada, et City on meist kokkuvõttes paremas seisus ja tasemelt kõrgemal aga derbi mängudest ootaks vähemalt tasavägist võitlust ja City enda vorm ei ole ka seni kiita olnud.
- Peatreeneri otsused — taktika, koosseis, kasutatav süsteem — on pideva tähelepanu all. Fännid juba tungivalt küsivad, et kas on õige suund valitud ning kas mänge analüüsitakse ning parandatakse või hoitakse liigselt kinni oma ideedest ilma ümbritsevat reaalsust arvestamata?
- Vajalikud muutused: distsipliin kaitses, selgus palliga, rohkem julgust rünnakul, paremad käigud standardolukordades. Kas järgmises mängus näeb uut kinnast väravasuul?
Kokkuvõte
Manchester City näitas selgelt, miks nad Premier League’is tiitlit jahivad: kvaliteet, stabiilsus, ohtlikkus rünnakul, hea realiseerimine. United seevastu nägi välja kui meeskond, kellel on potentsiaali, aga kes on hetkel alistunud, kes ei leidnud mängu jooksul piisavalt sisemist põlemist, et kas või korralikku vastupanu näidata, rääkimata tulemuse tegemisest.
Kui United tahab midagi saavutada sel hooajal, siis on vaja kiireid arenguid. Oma vigadest tuleb õppid ja ajäreldused teha . Hetkel aga teeme hoopis paistab, et vähikäiku küll aga tuleb ka selgelt meeles pidada, et hooaeg on alles alanud ja City sugused meeskonnad ei ole need mis meile kohustuslikud võidud on. Meil on vaja kindlalt ära võtta mängud meeskondade vastu nagu Fulham ja Burnley (ning haugata ka Newcastle või Tottenhami sarnaseid meeskondi, kui tahame Euroopasse jõuda). Ühe vastu see õnnestus ja teise mitte.
Kui tulemused kirelt ei parane, siis Amorimil ilmselt pikka pidu enam ei ole. Kuulujuttude kohaselt on hetkel nii seda olnud kuulda, et talle on antud kolm mängu tulemust näidata, kui ka seda, et koht on endiselt kindel ja jaanuaris minnakse keskvälja tugevndama, mis hetkel selgelt suurimaks probleemiks. Võta sa kinni, kus see tõde on aga selge on see, et enam palju ruumi ei ole alla oma taseme mängimiseks. Võib-olla on aeg uhkus alla neelata ja teha taktikas mõningasi muudatusi, et tulemus paraneks.
Mis ootab ees?
Järgmine liigamäng toimub juba homme, kui Manchester United läheb kell 19:30 vastamisi Chelseaga. Mängu eelvaate leiab siit.
Olen 40-aastane Eesti mees, sündinud Tartus 13. märtsil 1985. Kuigi minu elu algas Tallinnas, Maakri tänaval, pean oma kodulinnaks Pärnut, sest just seal möödus suur osa minu lapsepõlvest ja noorusaastatest.
Minu elus on kolm suurt kirge: jalgpall, arvutid ja muusika. Need pole lihtsalt hobid, vaid eluviisid, mis on mind kujundanud ja inspireerinud.