Täna õhtul ootab meid ees FA karikasarja maiuspala, kui kohtuvad kaks meeskonda, kes on enim antud trofeed võitnud. Mõlemad on seda teinud üheteistkümnel korral. United viimati 2004 aastal Millwalli vastu ning Arsenal eelmisel aastal Hull City vastu.
Omavaheliste mängude saldo on Manchester Unitedi kasuks 7-5
Esimese mängu jaoks tuleb põigata meil tagasi aastasse 1906 ja see mäng toimus 10. märtsil. Mäng peeti Claytonis Bank Streeti nimelisel staadionil, mis oli sellel ajal Manchester Unitedi koduks ja United ise kandis siis veel Newton Heath nime. Selles mängus tuli Arsenalile alla vanduda 2:3 seisuga. Meie väravate eest hoolitsesid Jack Peddie and Charlie Sagar.
Bank Street
Järgmine tähtis mäng toimus 1937 aastal, kui Arsenal lausa purustas Manchester Unitedi 5:0, siiani on see ka suurima skooriga saadud võit omavahelistes mängudes (lisaks Arsenali suurim võit oma kodus Manchester United-i vastu üldse). Sel ajal oli, nagu ka tulemus viitab, meeskondade vahel klassivahe. United müdistas division ühe alumises otsas ja vahel kukkus ka teise, Arsenal oli aga FA karika võitja ja division ühe liidrist ühe punkti kaugusel. Mängu eelselt loodeti muidugi “magic of the cup“-ile aga paraku see ei materjaliseerunud.
Esimest korda finaalmängus kohtusid meeskonnad 1979. aastal 12. mail. Vaatamata sellele, et Arsenal esimesel poolajal 2:0 Brian Talboti ja Frank Stapletoni väravatest juhtima läks ei andnud United alla ning 86. minuti Gordon McQueeni ja pea viimase hetke Sammy McIlroy väravast suudeti mäng viigistada. United, eh, juba siis olid meil need trikid selged kuidas viimasel hetkel asju aetakse. Kahjuks aga oli Arsenali jäänud veel nii plaju püssirohtu rauda, et enne mängu lõppu veel üks edukas rünnak teha ning hetkeks tekkinud mängu päästmise lootus purustati kõige julmemal viisil Alan Sunderlandi poolt.
Video mängust:
Poolfinaali korduskohtumine 14. aprillil 1999 aastal ehk kolmikvõidu algus. Kes ei mäletaks seda maagilist päeva! Selles mängus juhtus kõike, mida juhtuda saab ühe jalgpallimängu jooksul, lihtsalt ulmeline draama. Kõigepealt läks United Beckhami iluväravast juhtima ja siis hakkas juhtuma igasugu asju, kõigepealt pehmo viigivärav Arsenali poolt, seejärel Roy Keane vs Patrick Vieira see oli kõik aga alles algus. Järgnes Anelka värav, mida umbes minuti tähistati, mis aga ebakorrektselt tühistati, seejärel oli väljakul Jaap Stam vs Tony Adams, millel järgnes Roy Keane punane. Nii lõppes normaalaeg ja väikese puhkuse järel järgnes veel pöörasem lisaaeg, mille ajal oli pidev surve Arsenali poolt ning kulmineerus see Phil Neville veaga Denis Bergkampi vastu, mille tulemuseks penalti, mille Scmeichel tõrjus. Pärast seda Bergkamp enam penalteid ei löönud. Ja nüüd jõuamegi selle kõige maagilisema hetkeni, kui Viõeira teeb ebatüüpiliselt pehme passi keskväljal, mille vahelt lõikab Gigs ja siis ta jookseb ja jookseb ja jookseb, jah Arsenali mehed püüavad üksteise võidu seda jooksu peatada aga Giggs möödub neist justkui neid ei oleks olemas ülima elegantsusega, justkui lenneldes, täpsemalt üritas teda enne värava esisele jõudmist takistada tervelt viis Arsenali mängijat aga tulutult ja kirsina tordil virutas Giggs pea null nurga alt sel ajal vaat, et inglise liiga parimale väravahile püüdmatu palli, seis 2:1 ja sõit Wembleyle kindlustatud! Kuna sõnades ei ole asi pooltki nii hea, kui videos, siis palun väga:
Allikad:
1. sbnation.com
2. Metro
3. Wikipedia