Kui 2007 aasta suve alguses ilmus uudis lepingust kahe Portugali liiga klubiga, mis toob Unitedisse kaks noort keskväljavõlurt, oli elevust palju. Liiga sai peale kolmeaastast pausi tagasi võidetud, meeskond oli hästi komplekteeritud ning Sir Alex tegi üle pika aja tugevaid investeeringuid tulevikku. Sisse toodi suure raha eest välejalgne keskväljamootor Anderson ja trikimehest äärepoolik Nani, kelles nähti pikemas perspektiivis veteranide Scholesi ja Giggsi asendajaid.

Paarist paistis kohe silma Michael Jacksonit meenutav kõhna poiss Nani, kelle puhul võrdlused Cristiano Ronaldoga olid möödapääsmatud. Mõlemad olid wingerid, mõlemad portugallased, mõlemad tulid Lissaboni Sportingust, mõlemad olid võrdselt osavad parema kui vasaku jalaga, mõlemad kimasid ringi samasugustes värvilistes Nike’i putsades ning mängustiili poolest ei saanud neil vahet teha. Ronnie oli eelmisel hooajal teinud suure läbimurde, lüües esimest korda üle 20 värava ning mõte sellest, et nüüd oli meil sisuliselt kaks Ronaldot, kes mõlema ääre pealt vastase kaitseliini hakkavad pommitama, pani kohe suu vett jooksma. Optimismiks oli põhjust küllaga.

Ning Nani ei raisanud platsil aega, tõestades kiiresti, et optimism oli õigustatud. Juba hooajaeelsetes mängudes asus mees väravaid sisse paugutama, kaitsjaid lollitama ja publikut oma tagurpidi saltodega lõbustama. Ka liigas suutis ta silma paista, lennutades juba hooaja alguses võrku paar meeldejäävat 30-meetrist purakat Tottenhami ja Middlesboro vastu. Paremast debüüthooajast ei oleks Nani kindlasti osanud unistada. Liigavõit tuli teist aastat järjest Old Traffordile ning samuti tuldi kolmandat korda klubi ajaloos Euroopa meistriks, alistades finaali penaltiseerias Chelsea, milles ka Nani oma 11-meetri löögi realiseeris. Esimese hooaja tipphetkeks oli aga kindlasti vapustav esitlus 4-0 võidus Arsenali üle FA Karika neljandas ringis, milles Nani lõi värava, andis kaks väravasöötu ning igat pidi mõnitas vastast kogu 90-minuti vältel, kes ei suutnud portugallase vastu võitlemiseks teha muud, kui talle lihtsalt vastu jalgu taguda.

Nani pakatas enesekindlusest ning tema tegemisi väljakul oli lust jälgida, alates sellest, kuidas ta kartmatult kaitsjaid ette võttis ja palle rakettidena mitmekümne meetri pealt värava poole teele pani ja lõpetades tema kaubamärgiks saanud saltodega, millega ta tähistas oma väravaid. Tulevik tundus helge, kuid nagu ka paljud enne teda, langes ta nn “teise hooaja sündroomi” ohvriks. Esimese hooaja saavutusi ei õnnestunud korrata, osaliselt vigastuste, osaliselt lihtsalt ebastabiilsuse tõttu ning juba hakkaski kasvama Nani-vastaste leeri kontingent.

Ning järgmistel hooaegadel ei läinud fännide silmis asjad kuigi palju paremini. Mitte et Nani mängiks halvasti, ei, kindlasti mitte. Asi oli pigem selles, et tol suvel lahkus meeskonna ridadest fenomeen nimega Cristiano Ronaldo, jättes endast järgi 80 miljonit naela ja ebareaalselt kõrged ootused. Kõige loogilisemaks sammuks oli muidugi laduda kõik need ootused just Ronaldo “kaksiku” kaela, mille tulemuseks oli Nani-vastase meeleolu veel laiem levik fännide seas.

Ta on ebastabiilne, ta mängib ainult iseenda jaoks, ta on ühekülgne, ta pidevalt sukeldub ja simuleerib, Ronaldo lõi tema vanuses juba iga hooaeg vähemalt 20 väravat, ta ei saa kunagi sama heaks kui Ronaldo, mis me temaga ikka jändame, parem on temast kohe lahti saada, kuni ta veel midagi väärt on, ma pole nii masendust-tekitavat mängijat punast särki kandmas näinud sest ajast saati, kui olin veel mähkmetes ja närisin liiva lasteaia põrandalt… Ja mida kõike veel olen juhtunud kuulma/lugema meie #17 kohta. Isegi Berbatovi osas ei läinud vist fännide arvamused nii kategooriliselt lahku kui Nani puhul.

Jalkafänniks olemine on muidugi omaette kunst. See on nagu armastus – impulsiivne, ebaloogiline, irratsionaalne… Kui emotsioonid on mängus, ei jää sageli loogika jaoks eriti palju ruumi. Siinkohal tuleb aga hoogu maha võtta ja aru saada, et sellised mängijad, nagu Ronaldo, on ainulaadsed, kordumatud, anomaaliad. Erakordselt harva tuleb ette selliseid atleete, kelles oleks kombineeritud sellistes kogustes talenti, füüsilist võimekust ja tahtejõudu, kui seda on Ronaldos. Nõuda Nanilt tõusu samasugustele kõrgustele puhtalt sellepärast, et neile on ühised teatud karakteristikuid, on absurdne.

Kõik võrdlused oleks targem kõrvale heita ning näha Nanit lihtsalt sellise mängijana, nagu ta on ning hinnata seda, mida ta panustab meeskonda. Jah, ta ei ole nii stabiilne, kui oleks võib-olla tahtnud, sageli on ta isekas ning vahetevahel kaob väljakul täiesti minema, kuid ta lisab meeskonda midagi erilist, seda sädet, X-factorit, mida ei suuda teha ei Valencia ega ka Young. Ta suudab ei millestki ühe hetkega muuta mängu saatust, ning selliseid mängijaid ei tohi niisama minema lasta. Tuletagem meelde kasvõi üle-eelmise hooaja esimest poolt, kui Valencia oli katkise jalaga arstilaual ja Rooney mossitas uue lepingu üle, Nani oli see, kes sisuliselt juhtis meeskonna sellisele positsioonile, kust hiljem võideti 19. tiitel ja jõuti Meistrite Liiga finaali. Võttes arvesse tema viimase paari hooaja esitlusi jääb arusaamatuks, kuidas saavad osad fännid olla temast ikka veel nii negatiivsel arvamusel ning isegi tunda heameelt pidevate spekulatsioonide üle tema lahkumisest.

“Me ei lase teda minema. Me vajame Nani-laadset mängijat,” ütles Sir Alex hiljutises intervjuus. “Tema leping kestab veel poolteist aastat. Ta pakub midagi erinevat võrreldes teiste mängijatega. Ta on uskumatu talent. Kahjuks on ta hetkel vigastatud. Tal on siin tulevikku. Miks ma peaksin ta minema laskma?”

Jääb üle vaid loota, et kõik need spekulatsioonid Nani erimeelsustest Fergie’ga, üleminekutest kord Zeniti, kord Arsenali ja Real Madridi ja eimateakuhuveel on lihtsalt järjekordne pastakast välja imetud plära müümaks ajalehti. Nanile sooviks aga veel pikki aastaid punases särgis, kiiret paranemist ning peatset naasmist põhikoosseisu. Saltot tahaks juba…