Kui jalgpall on vahel karm mäng, siis Unitedi hooaja avapauk Arsenali vastu tuletas seda eriti teravalt meelde. Mängu üleüldine pilt: domineerisime, lõime võimalusi, kontrollisime tempot… ja siis lubasime ühe ainsa eksimuse, kae üllatust väravavaht oli nõrgaks lüliks ning asi oligi ants… Old Trafford vaikis lõpuvileks – mitte sellepärast, et meeskond poleks proovinud, vaid sest jalgpall ei andestanud.
Surve ja domineerimine – aga väravaid ei järgnenud
Ruben Amorimi juhitavad punased kuradid näitasid julget mängu: 61% pallivaldamist ja 22 pealelööki!
- Patrick Dorgu pani tribüünid ahhetama, kui tema terav löök posti tabas.
- Matheus Cunha ja Bryan Mbeumo hoidsid David Rayat pidevalt pinges, kuid hispaanlane vastas tõrje järel tõrjega, pagan kuidas sooviks, et meilgi seal osakonas korralagedus ära kaoks.
- Bruno Fernandes vedas keskvälja, energia ja tempo olid paigas.
Kõik oli õige, välja arvatud kõige tähtsam: pall ei tahtnud väravasse minna.
Üks hetk, üks eksimus, üks värav
13. minutil juhtus see, mida me ei tahtnud näha. Nurgalöök, Altay Bayindir väljus ebakindlalt väravast ja ei kontrollinud viie kasti ning pall kukkus täpselt Riccardo Calafiorile ette, et see peaga sihile viia ja nii tuligi otsustav 0:1 tabloole.
Amorimi plaan ja vastuoluline optimism
Amorim läks peale julge 3-4-2-1 taktikaga, mis tegelikult töötas: Arsenal suruti kaitse alla ja me olime pidevas initsiatiivis. Pärast mängu ütles Amorim: “Me võime iga mängu võita, kui samamoodi mängime.” Fännina tahaks seda uskuda – aga raske on mitte mõelda, et ilma kindla väravavahita jääb see vaid loosungiks. Bayindiri eksimus ei ole esmakordne ja see positsioon kisub Unitedil haavatavaks vahet pole, kas väravas on Bayindir ise või esiväravaht Onana ning ega ka pool pensjonil olev Heaton ei oleks päris see õige tase Unitedi jaoks.
Fänni vaatenurk – lootus pole kadunud
Jah, valus on tunnistada, et Arsenal viis ära kolm punkti ühe ainsa eksimuse tõttu aga teisalt:
- Meil on uued tulijad, kes toovad uut energiat.
- Meil on plaan, mis toimib – domineerisime suurt rivaali
- eraldatud on ära pommirühm, kes ei käitu profesionaalile omaselt, et nende käitumine ei mõjutaks tõsist tööd tegevaid mängijaid
Kõik, mida praegu vaja on on külmavereline väravavaht ja teravam realiseerimine eesliinil ja oleme võis. Seega kategooriliselt keelduks pessimistide leeri minemast. Andke andeks :) Jah, ka keskväli vajab natuke putitamist aga ega täiuslikku meeskonda näebki väga harva, üldjuhul alati on midagi võimalik paremaks muuta. Olgem kannatlikud ja alati hoidkem optimismi!
Lõppsõna
Old Traffordil tundus, et me olime lähedal, väga lähedal. Aga see mäng õpetas jälle vana tõde: jalgpallis ei loe statistika, vaid tablool olev skoor. Unitedi teekond Amorimi käe all on alles alguses ja kui suudame sellise surve ja energiaga jätkata, on küsimus vaid ajas, millal õnn pöördub!
Juba pühapäeval ootab meid aga tõeline test, kui astume endast eeldavalt nõrgema meeskonna vastu. Seal kindlasti ei anta meile ruumi toimetada nii nagu Arsenal lubas ja tuleb läbi murda vastase kaitsest, kui sellega hakkama saame, siis positiivsed märgid jätkuvad.
Mängu parim mees Unitedi poolt oli vast Matheus Cunha, kelle pallivaldamine ja teravad läbi minekud hoidsid rahva pinkidelt püsti. Natuke rohkem täpsust ja õnne ja siis oleks mees ka värava või paar kirja saanud. Igatahes sümpaatne algus mehe Unitedi karjäärile.
Olen 40-aastane Eesti mees, sündinud Tartus 13. märtsil 1985. Kuigi minu elu algas Tallinnas, Maakri tänaval, pean oma kodulinnaks Pärnut, sest just seal möödus suur osa minu lapsepõlvest ja noorusaastatest.
Minu elus on kolm suurt kirge: jalgpall, arvutid ja muusika. Need pole lihtsalt hobid, vaid eluviisid, mis on mind kujundanud ja inspireerinud.